24.10.17

Käsitöö postitus: Randmekad tädi Kaile

Väiksena saime õega veeta ääretult palju aega vanaema juures. Sealt on pärit niipalju väärt mälestusi, mis on teinud lapsepõlve väga värvikaks. 
Tema tagatoa laua alla sai alati ehitatu onn ja sinna tassitu majapidamise kõik padjad. Praegu paneb suu muigama, et kunagi mahtusime sinna laua alla kahekesi koos patjadega, kuna praegu on üksigi sinna mahtumine keeruline. 
Samuti oli vanaisa teinud tädidele mängumaja, mis sobis üüratult hästi ka meile. Seal sai igasuguseid mänge mängitud ja tõenäoliselt ka pahandust tehtud. 
Vanaema maja kõrval voolab Tirtsi jõgi. Jõe kohale oli pandud puuoksa külge köis, mille otsas oli sõlm. Isver kuidas meile meeldis sellega kiikuda. Seda ei tohtinud muidugi teha, sest äkki kukud jõkke, äkki oks murdub jne. Aga me ikka salaja tegime seda. Enamasti saadi meile jälile ning saime riielda, kuid see oli nii köki-möki selle elamuse kõrval. Tasus kuulamist :)
Jõe peal sai talviti ka uisutatud. Tädid ja onud ajasid alati raja lahti ning meid viidi alati ka jääle. Eriti õnnelikud olime, kui saime endale uisud, sest siis oli lõbu veelgi enam. Suviti kaevandati meile sealt savi, millest saime igasugu asju teha. Olime savised nagu porisees tuhninud põrsad, aga kaevuvesi tegi alati imesid :) Tõenäoliselt said ema ja isa vanaemalt tagasi ikka ilusad lapsed :)
Talviti käisid tädi Kai ja vanaema poeski. Selleks kasutati alati soome kelku (loodan, et teate mis see on!). Istumise alla pandi alati enda poolt tikitud padjad, et lastel hea pehme oleks istuda. Mina ootasin alati seepärast talve, kuna need sõidud olid nii vahvad. 
Muudel aastaaegadel kasutati liiklemiseks ratast. Ühele rattale monteeris vanaise istekoha nii ette kui ka taha. Vanaemal oli niiviisi kahte lapselast hea koolist enda poole transportida. Üks ees, teine taga ja üüratu koolikotid kahe lenksu otsas. Võis see aga vahva vaatepilt olla. 

Tädi Kai oli minu ja õe jaoks see õige tädi. Alati viitsis meiega tegeleda. Samas oli ta ka maailma kõige kurjem tädi ja mina küll natukene nagu kartsin teda. Aga kuna ta oli ja on poemüüja, siis koju tulles tõi ta vanaema juurde alati erinevaid komme ja šokolaade. Tal oli ka enda kummut, mis oli alati lukus. Päevad, mil ta selle meile avas oli nagu võlumetsas olemine. Seal oli gast põnevat värki. Kõige enam paelus mind tema kommipaberite kollektsioon. Seal oli igasuguseid. Mida juba toona ei toodetud. Mäletan nt. punase paberiga Jõmmu šokolaadi paberit, kus oli valge peaga poiss peal. 

Vanaema ja tädi kudusid meile ka mütse, sokke, kindaid. Vanaema antud asjad olid alati nii ilusad (LINK). Puhtast villasest lõngast ja ääretult värvilised. Oli üks müts (Saaremaa kodus siiani alles), mida ma ei raatsinud pähe panna, kuna see oli lihtsalt nii ääretult ilus. Nüüd on aga vanaema tervis natuke kehv ning väga ta enam käsitööga ei tegele. Tädigi on nüüd rohkem meisterdama hakanud väiksematele. Samas on nüüd aeg tasuda nende vaev. Paar aastat tagasi kudusin ühed veinipunased randmekad (LINK). Kuna mina selliseid asju väga ei kanna, kuid tädile meeldisid, siis andsin need temale. Nüüd ta mainis, et tal on need läbi saamas ja vaja oleks uusi. Kuna aasta 2017 on mul lubaduste täitmise aasta, siis tegingi talle uued randmekad. Kudusin neisse vanaema kinnaste soojust ja ilu. Vanaemale järgijõudmiseks läheb veel omajagu aega, kuid vähemalt on kuhu pürgida. :)

Jõmmu šokolaad. Usun, et olen isegi seda söönud, kuid maitset enam ei mäleta. 

Randmekad tädi Kaile


Tädi Kai ja onu Gunnar võtsid meid oma väljasõitudela ka alati kaasa. Sel 2010 aasta suvel avastasime nendega koos Muhumaad
Alati lastelastele mõtlev vanaema Eevi

Pojad on ikka isasse :)

Vanaisa Felix ja Rex



Kommentaare ei ole:

Beebimüts

  Alusmaterjal: ☝ Heegelnõel nr 3.5 ☝ Valge mohäärlõng ☝   Valge "tavaline" lõng ☝   Õmblus-/Sukanõel Pistete selgitused: ah -...