Viiendal oktoobril õpetajatepäeval diivanil istudes ja juttu puhudes võtsin välja tädi Kaile kootavad randmesoojendajad (LINK), et anda neile viimane viimistlus. Üks õpetaja vaatas ning andis teada, et tema sooviks samuti endale taolisi, ainult et siniste toonidega. Lubasin mõelda ja kui vähegi võimalik siis jõuludeks valmis saada.
Esmalt kudusin ühed randmesoojendajad, kuid ilmnes, et need olid liialt väiksed. Seejärel tuli mul ideede kriis ja tassisin lõnga endaga lihtsalt kaasas. Soomes käies oli mul mitu tundi mida laiaks lüüa. Võtsin siis lõnga ja heegelnõela kotist välja ning hakkasin heegeldama. Peatselt olidki valged põhjad valmis. Ja nii nagu ikka, siis ideed formuleeruvad ideed töö käigus. Valged randmesoojendajad olid mega igavad. Lisasin siis sõrmede juurde lainelise ääre. Tundus, et ka seda on liialt vähe ja pealegi oli vaja sinist värvi kindlasti... Heegeldasin sinise äärispitsi. Ainus minupoolne nõue oli, et see peab rõhutama lainelisust ja olema piisavalt õrn ning naiselik.
Oli juba täitsa kobe töö, kuid ikka veel poolik. Jätsin jällegi töö hetkeks seisma, kuni mulle meenus, et mul on korralik karbitäis igasuguseid pärleid ja litreid. Koukisin karbi kapist välja ja hakkasin randmesoojendajaid täiendama. Sõelale jäid sinised litrid ja liblikad. Õmblesin need külge ja olin täitsa rahul juba... aga... midagi oli ikka puudu.
Randmesoojendajad seisid siis mitu õhtut laual. Ühel õhtul telekat vaadates küsisin Siimult, et kas ülesäärde võiks ka valge laine heegeldada. Kui juba mees ütleb, et see oleks kena, siis järelikult tuleb see valge laine heegeldada.
Viimaks olin nendega piisavalt rahul, et õpetajale üle anda. Need olid tädi Kai omadega võrreldes nagu öö ja päev. Seda nii tehnikalt kui ka väljanägemiselt. Samas olid need ideaalsed sellisena nagu need välja tulid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar